Vaata lähemalt

Mida ütleb raamatu kohta Luive Merilai Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liidust?

Kui inimene kuuleb sõna „vähk“, tundub, nagu maailm korraks peatuks. See ei ole lihtsalt meditsiiniline termin – see on sõna, mis kannab endas hirmu, küsimusi ja sageli ka teadmatusest tulenevat segadust.

Mis see täpselt on? Miks see tekib? Kas vähk on alati surmav? Ja mis saab edasi? See raamat vastab just nendele küsimustele. Selgelt. Lihtsalt. Arusaadavalt.

Kuigi veel praegugi kõlab vähidiagnoos hirmutavalt, on oluline teada, et tänapäeva meditsiin on viimastel aastakümnetel teinud suuri edusamme. Paljusid vähivorme saab ravida või kontrolli all hoida, eriti kui haigus avastatakse varakult. Seetõttu ei tähenda diagnoos automaatselt lootuse kadumist, sageli tähendab see hoopis uue teekonna algust, kus teadmised ja õige info on kõige olulisemad kaaslased.

See raamat ongi selleks, et teha keeruline arusaadavaks. Siin ei kasutata liigset meditsiinilist keerukust ega raskeid termineid ilma selgituseta. Selle asemel püütakse vastata lihtsatele, kuid olulistele küsimustele: kuidas vähk tekib, kuidas seda avastatakse, millised on ravivõimalused ja mida tähendab selle haigusega elamine nii patsiendi kui ka lähedaste jaoks.

Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liit on toeks vähihaigetele lastele, noorukitele ja  nende peredele. Raamat „Me peame rääkima vähist“ on oluline abiline, aidates mõista vähidiagnoosi ja sellega kaasnevat olukorda lihtsalt ja arusaadavalt.

Teadmised ei võta alati ära hirmu, kuid need annavad kindlama pinnase, millele toetuda. Kui mõistame, mis meie kehas toimub, on lihtsam teha otsuseid, küsida õigeid küsimusi ja tunda, et me ei ole olukorras täiesti abitud.
See raamat ei luba imesid. Aga see lubab selgust. See toetab lootust.

Mida ütleb raamatu kohta palliatiivravi õde ja kriisi-leinanõustaja ning Onkoloogika kogukonna liige Kristi Luksep?

Oma töös palliatiivravi õena ning leina- ja kriisinõustajana kohtan tihti peresid, kes otsivad sõnu, et lastele toimuvat selgitada. See raamat ongi see puuduv lüli – siin räägitakse vähist, ravist ja ka surmast viisil, mis ei hirmuta, vaid toetab. See on täpselt selline lähenemine, mida pean kõige olulisemaks: aus, südamlik ja inimlikult lahti seletatud.

Mulle meeldib, et siin ei peideta pead liiva alla. Juttu tuleb nii rasketest tunnetest kui ka keerulisest raviteest, kuid rahustavad illustratsioonid teevad ka kõige valusamad teemad kuidagi helgemaks ja turvalisemaks.

Eriti väärtuslik on palliatiivravi selgitus: see ei ole allaandmine, vaid elukvaliteeti hoidev tugi, mis algab juba diagnoosi saamisel. See raamat ei luba küll, et kurbus võiks võluväel kaduda, kuid annab julgust neil hetkedel, kui hirm kipub võimust võtma. See on teejuht, mis tuletab meelde, et abi on alati olemas – olgu selleks haigla meeskond koolipsühholoog või keegi teine lähedal.

Teadmised loovad turvatunde ka kõige raskemas olukorras. Ehkki hirm ei pruugi täielikult kaduda, aitab mõistmine sellega paremini toime tulla. On täiesti okei tunda end ebakindlalt ja küsida samu asju uuesti – sa ei pea selle kõigega üksinda hakkama saama.

Samast sarjast